Varajaste inimeste elupaikadest leitud kristallid on arheolooge kaua mõistatama pannud: neid koguti, kuid mitte tööriistadeks ega eheteks. Miks pidasid meie esivanemad neid kummalisi kive siiski väärtuslikuks? Hiljutine artikkel heidab sellele küsimusele uut valgust, uurides kristallide mõju meie lähisugulastele – šimpansitele. Katsed näitasid, et loomad suudavad kristalle teistest kividest eristada ja näitavad nende vastu ootamatult tugevat huvi. Eriti köitsid neid kristallide läbipaistvus ja korrapärane geomeetria. See võib viidata, et tundlikkus selliste objektide suhtes on evolutsiooniliselt väga vana. Kuid mida räägib see avastus meie enda esteetilise taju kujunemise kohta?